Selle mängu mängimiseks ei ole tingimata vajalik jenga mäng, vaid mängu jaoks võib kasutada ükskõik milliseid olemasolevaid materjale. Mängu eesmärgiks on lastele tutvustada (ning üle korrata) erinevaid emotsioone ning selgitada, millistes olukordades neid emotsioone kogetakse ning kuidas on võimalik nt negatiivse emotsiooniga toime tulla. Sealjuures on võimalik paluda ka lapsel teha vastavat näoilmet, mis emotsioonidega kaasneda võib – kasutada võib ka pilte.
Mängud, mida saab kasutada varieeruvad – jenga, memo, erinevad mängukaardid jne.
Kodustest vahenditest saab siis vastavalt, kas jenga pulgale või kaartidele kinnitada emotsioonide nimetused (viha, kurbus, hirm, vastikustunne, üllatus, rõõm). Vastavalt mängu sisule tõmbab laps kas jengapulga või mängukaardi, näeb seal emotsiooni nimetust ning proovib sealjuures ka selgitada, millise tunde ja/või näoilmega antud emotsioon võiks väljenduda ning millises olukorras ta võiks vastavat emotsiooni tunda.
Täiskasvanuna annab see võimaluse ka lapsele/lastele selgitada, millal võib täiskasvanu samu emotsioone tunda (keeruline tööpäev jne). Seejärel saab lapsega arutleda ka selle üle, kuidas nt negatiivsest emotsioonist võitu saada. Lapsel võib olla enda nägemus või annab see täiskasvanule võimaluse arutleda, kuidas laps võiks näiteks kurbuse emotsiooniga toime tulla – nt rääkida muremõttest ema/isa/vanaema/vanaisaga/õpetajaga jne. Selle, kui palju emotsioonidega seonduvat informatsiooni mängu lisada, otsustab täiskasvanu vastavalt lapse vanusele ning võimetele. Mängu sisu, mida emotsioonidega täiendatakse, ei pea muutma. Nt memos jääb eesmärgiks leida üles kaks viha kaarti jne, et säiliks ka mängulisus. Miks mitte lapsega joonistada emotsioone (näod, tegelased jne, las laps väljendab end tegelaste joonistamisel vabalt) juba alguses, et neid koos mängu lisada.
Koostaja: Mari-Liis Tohvelmann E-post: mari-liis@viimsilasteaiad.ee Telefon: 56 482329 (Karulaugu, Päikeseratta ja Uus-Pärtle maja psühholoog)